Kui suur osa noorest mobiilsest ja haritumast tööjõust välismaal pagulastena raha teenib, kes siis kodus riiki üles ehitab, küsib riigiteaduste dotsent Viljar Veebel.
- Viljar Veebel Foto: Postimees
Kujutagem ette olukorda, kus Eestist ei lahku igal aastal mitte 4637 inimest, nii nagu see oli 2014. aastal, vaid 26 000 inimest. Enamik neist on täiselujõus noored mehed, kes võiksid anda suure panuse oma riigi ülesehitamisse, reformimisse ja kaitsmisesse.
Vaesuse mõju
Mineku põhjus ei ole otsene oht elule, sest aktiivset sõjategevust piirkonnas ei toimu. Küsimus on pigem üldises ebastabiilsuses – varem on ette tulnud etnilise taustaga konflikte, tormilisi poliitintriige ja majanduslikest mahhinatsioonidest ajendatud rahvarahutusi, mis on vaesuse ja mahajäämuse näol jätnud jälje riigi arengule. Inimeste tööjõus osalemise määr (tahe tööd teha) on küll kõrge, aga valdavalt põllumajandusele tuginev riik on regioonis üks vaesemaid, ning võimalus töö leidmiseks piiratud, palgad madalad ja tööpuudus kõrge (14-16%).
Majanduslike vahendite nappus on muutnud „õhukeseks“ ka riigivalitsemise ning lokkavad korruptsioon ja organiseeritud kuritegevus. Üldiselt seisavad eeskätt noored ja haritumad inimesed valiku ees, kas kodumaal vireleda, teha meeleheitlik katse midagi kohapeal muuta või lahkuda parema elu otsingule – enamasti langeb valik viimase kasuks, lõpptulemusena on oht surra nälga sama tõsine kui oht surra kuuli läbi. Seda enam, et leidub ka riike, kes aeg-ajalt noort tööjõudu lahkelt kutsuvad, ja kui minna, siis kohe.
Kes on süüdi
Muidugi on tekkinud olukorras eelkõige „süüdi“ väljarände lähteriigi poliitiline eliit, kes on aktiivselt panustanud riigi sotsiaalmajanduslikku allakäiku, korruptsiooni ja/või religioossesse fundamentalismi. Sama palju vastutab probleemide eest aga ka rände sihtpiirkond, kui ta saadab oma käitumisega „õnnetu“ riigi kodanikele kutsuva signaali. Teaduskeeles nimetatakse seda tõmbeteguriks. Nii tõmbab rände sihtriik humaansuse sildi all teisest riigist välja suure osa noorest ja mobiilsest tööjõust, kes võiks anda panuse oma kodumaa ülesehitamisse.
Kes siinkohal väidab, et nad seda ka teevad, saates välismaal teenitud tulu kodumaale tagasi, peaks olukorda laiemas plaanis vaatama, sest riigi järjeleaitamiseks ei piisa üksnes „kodustele“ saadetavatest rahaümbrikest. Ühiskonna jaluleaitamiseks on tarvis luua korralik haridus- ja tervishoiustruktuur, arendada korruptsioonivabad riigiasutused, kujundada ettevõtjatele ja investoritele soodne ärikeskkond ning panna alus tasakaalustatud ühiskonnakorraldusele.
Olukord pole jätkusuutlik
Kui suur osa noorest mobiilsest ja haritumast tööjõust (peamiselt mehed) välismaal pagulastena raha teenib, kes siis kodus riiki üles ehitab? Kas koju maha jäänud lapsed, naised ja vanurid? Kui rahaümbrikud teeks riigi rikkaks ja kodumaalolek vaeseks, peaks Moldova olema jõukam kui Luksemburg. Sarnane paradoks kehtib muide ja sõdivates riikides: kui noored mehed asüüli otsivad, kes siis kodus nende naiste laste ja vanemate turvalisuse eest seisab või ebaõigluse vastu võitleb. Samuti võib teatud etnilise (või religioosse) grupi aktiivne väljaränne olla konkureeriva etnilise või religioosse grupi laiem eesmärk ja meie pagulaste sõbralike vastuvõtjatena aitame neid tahtmatult.
Tõenäoliselt ütleb iga ratsionaalselt mõtlev inimene, et selline olukord pole jätkusuutlik ei rände päritolu- ega sihtriigi seisukohalt. Ometi on Euroopa Liit ennast täna just mitmesse sarnasesse suhtesse arendanud, võttes massiliselt vastu sisserändajaid nii Lääne-Balkani kui Põhja-Aafrika riikidest. Alguses jutuks olnud olukord on üks ühele ülekantav Albaanias toimuvale ja sealt lähtuvale põgenikevoole. Selle aasta kaheksa esimese kuu jooksul taotles ELilt varjupaika üle 42 000 Albaaniast pärit inimese, mis on 1,5% riigi 2,9miljonilisest rahvastikust. Üle 60% tulijaist olid mehed, kellest pea kaks kolmandikku olid vanuses 18–64 aastat. Seejuures ei ole Albaaniast lähtuvate rändevoogude näol tegemist mitte täna ja üleöö tekkinud survega, vaid see on kasvanud juba alates 2012. aastast ning märkimisväärse panuse on sellesse andnud Saksamaa, Prantsusmaa ja Rootsi mõistev suhtumine vastuvõtjana.
Pikaajalised tagajärjed
Seega, olemasoleva mõistva rändepoliitikaga loob Euroopa Liit pikemas plaanis olukorra, kus rände lähteriikidele ei anta jätkusuutlikku võimalust riigi ülesehitamiseks ja arenguks. Sellel on pikaajaline tagajärg eelkõige lähteriikides: on aina tõenäolisem, et praegused rände lähteriigid ei suuda tekkinud tingimustes oma ühiskonna haridus-tervishoiu ja riigivalitsemise institutsioone taastada ning muutuvad mahajäänud majanduse ja haridusega usufundamentalismi ja terrorismi kasvulavadeks.
Eelneva valguses omandab praegune Euroopa (sh Eesti) rände- ja pagulaskriis lisaks solidaarsusargumendile ka konkreetse sotsiaalmajandusliku mõõtme. Jäädes rände- ja pagulaspoliitika seniste põhimõtete juurde, kus ELi liikmesmaadel tuleb ühest küljest seista silmitsi liidusiseste väljakutsetega saabujate integreerimisel, kannab Euroopa Liit teisest küljest rahvusvahelisel tasandil vastutust poliitilise ja majandusliku allakäigu süvenemise eest praeguse rändelaine lähteriikides.
Kokkuvõttes on oluline, et üheskoos mitte ainult ei lahendataks ootamatult puhkenud rändekriisi faase, vaid üheskoos ja rändeloogikaid arvestades toimuks ka pikaajalise strateegia väljatöötamine ja vastutamine. Samuti tuleks mõistuslikumalt läheneda saabujate paigutamisele liikmesriikidesse: täiendav tööjõu vajadus ja kohene integreerimisvõime ei teki automaatse protsendina rahvaarvust.
Seotud lood
Kuna ärikinnisvara arendatakse reeglina vaid üürimiseks, on endale A-klassi büroopinna ostmine harvaesinev võimalus, mida edukal ettevõttel tasub väga tõsiselt kaaluda, rõhutab Tallinna südalinnas paikneva
Büroo 31 müügijuht Taavi Reimets ning lisab kogemusele tuginedes, et omanikuna tekib kasu nii kohe kui ka kaugemas tulevikus.